Meie kodurandu uhtuv meri on iidsetest aegadest saadik õpeta­nud randlasi ennast armastama ja austama. Ta kutsus, meelitas, toitis ning kattis randlast, kuid tõi ka vahest südamevalu ja õudu nii mõnelegi. Ühtlasi õpetas meri rannarahvast riskima. Iga kalur, väljudes kodurannast merele, kalapüügile või mõnele teisele retkele, riskis. Inimene kohaneb kiiresti igasugu olukorraga, samuti jäi kaluril endastmõistetavaks ja igapäevaseks enda ning püüniste ohtupanek. Nii kujunes randlastel omadus, et ohtu ei peetud millekski. Randlast ilma riskita ei saa ette kujutadagi. Nii anti need omadused edasi põlvest põlve. Arvata võib, et luba iid­sest ajast peale oli põhjaranniku rahval kokkupuuteid naaber­rahva soomlastega, ning oli ka kindlasti mingisugune kauba-vahetus olemas . ..» Nii alustas oma mälestusi elukutseline piiritusevedaja Ludvig Anteplon ehk Andikäspri Ludvi, Viinistu mees, kes oli sündinud 1909. aastal Andikäspri talus. Ta kulutas suure osa oma elust riskantsele salapiirituseveole. Ludvig Anteplon, nagu paljud tema saatusekaaslased, sõitis erinevatel, suurtel ja väikestel paatidel, vahetades peremehi ja lippegi ja kandes vahel ka karistust. Aas­taid tagasi olin külas oma headel tuttavatel Kodurandadel Vii­nistu külas. Viima Kodurand, endine Viinistu kooli juhataja, andis mulle tema mälestusi lugeda, mida oli kolm küllalt paksu kausti-kut. Istusin samas õunapuu alla ja lugesin ühe hingetõmbega need läbi. Jäin mõttesse . .. Kui kanged olid ikka need eesti ja soome meremehed, kalurid ja rannatalupojad, kes ei kartnud ei tuult ega tormi, ei piirivalvesuurtükke ega piirivalvelennukitki. Teenistuse ja igapäevase leiva pärast riskisid nad sageli eluga, olgugi et suur kasu läks mõnikord kellegi teise tasku. Huvi selle teema vastu oli mul tekkinud tegelikult juba lapse­põlves, kui kuulasin oma isa Nikolai Pullati pajatusi kohalikest piiritusevedajaist ja nende sekeldustest