Ebasõbralikku teenistusruumi hakkas paistma päike. Tema kiirtes lõid särama tolmukübemed nii õhus kui ka mööblil.
Ainult verisel kirvel, mis oli poolenisti kaetud linaga, ei olnud tolmu.
Noor vahtmeister vaatas läbi keerlevatest ning säravatest tolmukübemetest eesriide, läbi lehviva kollaka kardina väljakule. «Juba tulevad,» ütles ta.
«Kes?» küsis Čarda. Ta ootas pargist tulevat rühma ja hüppas läbematult püsti.
«Seltsimees leitnant. Koos Kolářiga.»
«Minge neile vastu. Ma tahan jääda Kolářiga kahekesi.»