Georg Otsa lauludega kasvas Eestis üles kogu sõjajärgne põlvkond. Meie jaoks on unustamatud tema Deemon, Escamillo, Figaro, Jago, Papageno, Rigoletto ja mitmed muud suurrollid. Ots laulis aga suureks ka üsna tühised meloodiad. Inimesi lummas tema kauni kõlaga lüüriline bariton, suur musikaalsus ja suurepärased näitlejavõimed. Tema meisterlikkusest ammutasid nii teater kui ka film, nii TV kui ka raadio puhast meelelahutusmuusikat unustamata. Laulja ampluaa lihtsatest populaarsetest laulukestes meisterlike sooritusteni ooperilavadel oli ülilai haarates kõik muusika žanrid välja arvatud rockmuusika, aga keegi ju ei ütle, et ta poleks ka selles silma paistnud. Kõigele lisaks oli ots ka suurepärane joonistaja.

Otsa kui kunstnikku jumaldati kogu nõukogude impeeriumis ja eriti Venemaal, kus vaimustunud austajate hulk ulatus miljonitesse. Tohutud mõõtmed saavutanud jumaldamine ei rajanenud üksnes artisti kunstilisel võimekusel. Legendi sünniks oli vaja ka muid tegureid ja neid kahtlemata oli: korralik lastetuba, karismaatilisus, ajastusse mittesobiv elegants ja suurepärane välimus.

Originaal «Saarenmaan valssi» ilmus 2002 (Ajatus/Gummerus), eetikeelne «Saaremaa valss» 2003 (Varrak), lätikeelne teos «Sāremā valsis» 2009 (Lauku Avīze) ja venekeelne «Мистер Икс. Жизнь Георга Отса» 2015 (K&K).
Kulle Raig

Käesolev teos on 2003 ilmunud eestikeelse raamatu täiendatud väljaanne, kuhu on lisatud rohkesti uusi pilte, muu hulgas ka tema maalidest.