tühjade aedade ärevad ööd
kauge ähvardav valgus
kõdunev tuultes sahiseb
see on väsinud algus

aja soolane veremaik
keeled põletab suust
aknad langevad vastu kive
viimased lehed puust

ikka tänav ja lama ja tea
kõik on surmavalt läbi
mitu sametist tütarlast
ujub mu südamest läbi