Elas kord poiss, keda kutsuti Tagurpidi-Antsuks. Eks ikka sellepärast, et ta tegi kõike tagurpidi. Sokk pähe, müts jalga. Kauss kummuli, punase tulega üle tee. Ema ja isa olid Antsu pärast lausa mures. Ja siis tuli neile hea mõte: saadame õige Antsu mõneks ajaks onule külla. Antsu onu elas nimelt kohas nimega Tagurpidiantsla. Et kui poiss näeb, mis see õige tagurpidistamine on, ehk tuleb talle siis aru pähe.
Isa – ema viisid Tagurpidi-Antsu raudteejaama ja panid rongi peale, Ants ütles vanematele "Tere!" ja sõit algas.
See, mis Tagurpidiantslas juhtuma hakkas, ületas Antsu kõige suuremad ootused...